TEDxTallinn LIVE nüüd!
TEDxTallinn LIVE nüüd!
http://www.tedx.ee
http://www.tedx.ee
Berliin: lõpp
Ja ongi. Viimane lõpp möödus just üksi mööda Tallinna aguleid kodupoole lonkides. Esimest korda pärast kümmet päeva 24h karjas viibimist tundus see olukord algul tülgastav. Aga küllap oligi selline nätakas – järsk sissejuhatus edaspidise elu karmi reaalsusesse – pigem kasuks kui kahjuks ning andis võimaluse natuke toimunu ja toimuva üle järele mõelda.
Viimased päevad
Möödusid veel ringi vaadates, kohalikus hipsterikeskuses Kreutzbergis, sealsetes pubides, erinevates muuseumites ja kohalikes kõrgkoolides ringi uurides. Juudimuuseum – 24/7 valvsate kuulipildurite pilgu all – rabas oma arhitektuuri ja tipptehnikal rajanevate interaktiivsete ning uskumatult lapselike väljapanekutega. Eks ikka keskmise saksa turisti jaoks, tundus. Asjade muuseumis oli aga meeliületav väljapanek tootedisainivigadest.
Jõle palju kohustuslikku jäi nägemata: Loomaaed, Uue kunsti muuseum, Bauhausi muuseum, Tacheni raamatupood ja viineriputka. Ent kambaga kaasa jõlkudes sattusin kohtadesse, kuhu poleks elusees üksi jalga tõstnud. Ehk siis, järgmiseks korraks on vaatamist veel küllaga.
Linn ise
Berliin on suur. Sellest annab märku asjaolu, et ringi liikudes möödub pool päeva märkamatult maa-all. Tsentrumeid on 3-4, kõik on isemoodi ning tundub, et Saksa pealinn on just see koht, kus igaüks võib leida oma.
Hostel
Asus linna pseudokeskpunktist, Alexanderplatzist, 4 peatuse kaugusel. Frochhostel nimeks, kummardati konni. Olevat eelmine aasta võitnud puhtaima ja parima teenindusega öömaja auhinna; oma isiklikust puudulikust kogemusest võin öelda, et tegu oli ühe musteima ja halveima suhtumisega hosteliga, kuhu seni sattunud.
Tüdrukud
On Berliinis mõnikord üpris suured. Pikkusesse siis. Omapikkust tšikki tänaval vastu tulemas näha polnud nädala lõpuks enam mingi ime.
Neil on ka – ootamatult – üpriski iseloomulikud näojooned. Ilusad teised, midagi pole öelda.
Eestlased
Kohtas Berliinis keskmiselt korra üle päeva. Enamasti on niisama sinnasõitnud, püsielanikke olevat 2-300.
Söök ja jook
Ei ütleks üldse, et Tallinnast odavam. Pigem sama tase, või veidi kõrgem, just nagu Helsingis. Tänavaturu on omale täielikult haaranud türklased ning peamine kiire kõhutäis pole muud kui pisike Kebab Döner või Walafel. Loomupäraste saksa õlude kõrval on palju müügil 2,5% isendeid, maitselt justkui limonaad ning jõle mõnus õhtul seltskonnas vaikselt alla libistada.
Jalad
Taastuvad laupäevast jõudsalt.
Hm, ei teagi, kas jäi midagi märkimata. Jõle väss on. Väga mõnus tööreis oli, täiesti ootamatult lahedad komandeeringukaaslased ning parasjagu palju uusi tarkusi ja teadmisi. Tuleb edasi õppida, edasi vaadata ja edasi otsida. Üks kord ka näkkab ja võtab mindki lennujaamas lillega vastu (:
Viimased päevad
Möödusid veel ringi vaadates, kohalikus hipsterikeskuses Kreutzbergis, sealsetes pubides, erinevates muuseumites ja kohalikes kõrgkoolides ringi uurides. Juudimuuseum – 24/7 valvsate kuulipildurite pilgu all – rabas oma arhitektuuri ja tipptehnikal rajanevate interaktiivsete ning uskumatult lapselike väljapanekutega. Eks ikka keskmise saksa turisti jaoks, tundus. Asjade muuseumis oli aga meeliületav väljapanek tootedisainivigadest.
Jõle palju kohustuslikku jäi nägemata: Loomaaed, Uue kunsti muuseum, Bauhausi muuseum, Tacheni raamatupood ja viineriputka. Ent kambaga kaasa jõlkudes sattusin kohtadesse, kuhu poleks elusees üksi jalga tõstnud. Ehk siis, järgmiseks korraks on vaatamist veel küllaga.
Linn ise
Berliin on suur. Sellest annab märku asjaolu, et ringi liikudes möödub pool päeva märkamatult maa-all. Tsentrumeid on 3-4, kõik on isemoodi ning tundub, et Saksa pealinn on just see koht, kus igaüks võib leida oma.
Hostel
Asus linna pseudokeskpunktist, Alexanderplatzist, 4 peatuse kaugusel. Frochhostel nimeks, kummardati konni. Olevat eelmine aasta võitnud puhtaima ja parima teenindusega öömaja auhinna; oma isiklikust puudulikust kogemusest võin öelda, et tegu oli ühe musteima ja halveima suhtumisega hosteliga, kuhu seni sattunud.
Tüdrukud
On Berliinis mõnikord üpris suured. Pikkusesse siis. Omapikkust tšikki tänaval vastu tulemas näha polnud nädala lõpuks enam mingi ime.
Neil on ka – ootamatult – üpriski iseloomulikud näojooned. Ilusad teised, midagi pole öelda.
Eestlased
Kohtas Berliinis keskmiselt korra üle päeva. Enamasti on niisama sinnasõitnud, püsielanikke olevat 2-300.
Söök ja jook
Ei ütleks üldse, et Tallinnast odavam. Pigem sama tase, või veidi kõrgem, just nagu Helsingis. Tänavaturu on omale täielikult haaranud türklased ning peamine kiire kõhutäis pole muud kui pisike Kebab Döner või Walafel. Loomupäraste saksa õlude kõrval on palju müügil 2,5% isendeid, maitselt justkui limonaad ning jõle mõnus õhtul seltskonnas vaikselt alla libistada.
Jalad
Taastuvad laupäevast jõudsalt.
Hm, ei teagi, kas jäi midagi märkimata. Jõle väss on. Väga mõnus tööreis oli, täiesti ootamatult lahedad komandeeringukaaslased ning parasjagu palju uusi tarkusi ja teadmisi. Tuleb edasi õppida, edasi vaadata ja edasi otsida. Üks kord ka näkkab ja võtab mindki lennujaamas lillega vastu (:
Berliin: Workshop etc.
MA OSALESIN FAKIN MARATONIL!
Well, ok, poolikul. Nike'i ja valgusfestivali (sic!) koostöös korraldati Berliini kesklinnas 10km maratonjooks ning meie olime loomulikult kohal eesti keskmist alla viimas. Tulemus sai igati korralik, kui arvestada, et viimased regulaarsed jooksmised jäid suve algusesse. Fiiling keskkonnast, grupitööst, rahvamassist, meeleolust ja sündmusest ise kokkuvõttes oli aga loomulikult midagi sellist, mida siin kirjeldada oleks võrdlemisi lootusetu. Ülivõrded ja muu säärane.
Iseloomu üritusele andis muidugi ka asjaolu, et ma nende puudumisel asusin jooksupükse otsima ühest paljudest kohalikest H&M-dest, ning korvi ja jooksule jalga sai ei midagi muud kui odavaim varjanant: mõnusad pehmed pidzaamad.
Aga tegelikult oligi mul õigus – kohalik valgusfestival on mõttetu kontseptsioonitu saast, seda nii õpilaste kui õpetajate arvates.
Nii oli ka väike negatiivne eelarvamus workshopi osas, mis osutus õnneks ennatlikuks. Teema oli iseenesest lihtne ja põnev. Jagunesime rühmadeks, kõigis kolm eestlast ja üks kohalik ning tööprotsess koosnes põhiliselt mööda Berliini ringiuurimisest ja analüüsimisest, millele lisandus lõpuks dipikastmena väike ideedevoor. Needless to say, sai ikka väga korralikult ringi kolatud. Aga loomulikult ka eesmärgiga.
Põhiülesanne oli analüüsida valguse mõju linnaruumile läbi kolme peamise faktori: varju, peegelduse ja dünaamika. Minu kui graafilise disaineri jaoks täiesti uus maailm: 2D-st korraga 3D-sse. Ent seda põnevam oli avastada.
Workshopi tegelik eesmärk oli erinevatel distsipliinidel töötavate disainerite, arhitektide ja muude loovmõtlejate kokkuviimine – midagi, mis on hetkel EKA-s 0. Vägagi kummaline, kuna tänapäeval ja edasi nõuavad ju erinevate probleemide lahendused aina rohkem just erinevate spetsialistide koostööd. Mida mina siin täiega nautisin. Ülimalt mõnus oli kuulata arhitekte ja maastikuarhitekte linnaruumist rääkimas, pinnakunstnikke erinevatele detailidele viitamas jne. Omamoodi tõlkisin – vähemalt proovisin – kogu tuleva info taas ära GD ja design thinkingu maailma ning ei saa öelda, et tegu poleks olnud vaimu virgutava tulemusega.
Ja loomulikult oli töötoa ajal kõiksugu komme. Nagu näiteks seminar, kus ühel hetkel sadas ruumi sisse NASA teadur ning kõigil ruumisviibijatel uute teadmiste- ja ideedemõnust suunurgad kõrvadeni venitas ("a TED moment"). Ja ehk õnnestub mõni nädala jooksul kerkinud ideekäik ka siia valada.
Well, ok, poolikul. Nike'i ja valgusfestivali (sic!) koostöös korraldati Berliini kesklinnas 10km maratonjooks ning meie olime loomulikult kohal eesti keskmist alla viimas. Tulemus sai igati korralik, kui arvestada, et viimased regulaarsed jooksmised jäid suve algusesse. Fiiling keskkonnast, grupitööst, rahvamassist, meeleolust ja sündmusest ise kokkuvõttes oli aga loomulikult midagi sellist, mida siin kirjeldada oleks võrdlemisi lootusetu. Ülivõrded ja muu säärane.
Iseloomu üritusele andis muidugi ka asjaolu, et ma nende puudumisel asusin jooksupükse otsima ühest paljudest kohalikest H&M-dest, ning korvi ja jooksule jalga sai ei midagi muud kui odavaim varjanant: mõnusad pehmed pidzaamad.
Aga tegelikult oligi mul õigus – kohalik valgusfestival on mõttetu kontseptsioonitu saast, seda nii õpilaste kui õpetajate arvates.
Nii oli ka väike negatiivne eelarvamus workshopi osas, mis osutus õnneks ennatlikuks. Teema oli iseenesest lihtne ja põnev. Jagunesime rühmadeks, kõigis kolm eestlast ja üks kohalik ning tööprotsess koosnes põhiliselt mööda Berliini ringiuurimisest ja analüüsimisest, millele lisandus lõpuks dipikastmena väike ideedevoor. Needless to say, sai ikka väga korralikult ringi kolatud. Aga loomulikult ka eesmärgiga.
Põhiülesanne oli analüüsida valguse mõju linnaruumile läbi kolme peamise faktori: varju, peegelduse ja dünaamika. Minu kui graafilise disaineri jaoks täiesti uus maailm: 2D-st korraga 3D-sse. Ent seda põnevam oli avastada.
Workshopi tegelik eesmärk oli erinevatel distsipliinidel töötavate disainerite, arhitektide ja muude loovmõtlejate kokkuviimine – midagi, mis on hetkel EKA-s 0. Vägagi kummaline, kuna tänapäeval ja edasi nõuavad ju erinevate probleemide lahendused aina rohkem just erinevate spetsialistide koostööd. Mida mina siin täiega nautisin. Ülimalt mõnus oli kuulata arhitekte ja maastikuarhitekte linnaruumist rääkimas, pinnakunstnikke erinevatele detailidele viitamas jne. Omamoodi tõlkisin – vähemalt proovisin – kogu tuleva info taas ära GD ja design thinkingu maailma ning ei saa öelda, et tegu poleks olnud vaimu virgutava tulemusega.
Ja loomulikult oli töötoa ajal kõiksugu komme. Nagu näiteks seminar, kus ühel hetkel sadas ruumi sisse NASA teadur ning kõigil ruumisviibijatel uute teadmiste- ja ideedemõnust suunurgad kõrvadeni venitas ("a TED moment"). Ja ehk õnnestub mõni nädala jooksul kerkinud ideekäik ka siia valada.
Berliin: päev 1 ja 2
Esimene päev Berliinis – needless to say –, möödus zombiena ümbritsevast sotti saada proovides. Suurema osa sellest veetsime vist maa all, metroovagunites.
Kes siin siis on? Kuus poissi ja seitse tüdrukut EKAst, täna liitus soomlasest disainer/õppejõud. Kõik on erinevatelt erialadelt: maastikuarhitektid, arhitektid, tootedisainerid.. Ainsa graafilise disainerina on jubedalt huvitav kuulata, mida nad asjadest arvavad ning omavahel arutavad.
Linn ise on mõnus. Euro, nagu oodata, ent samas vastandub too graffiti/vabamüürluse element, mis nt. Austrias tundus täiesti puuduma. Kõik on vormilt tohutult suur ja avar, paistab hästi välja, et veerand linna on tühi. Kohalikud naised on ilusad. Just, naised. Tüdrukud ka muidugi. Aga neil on levinud üks selline kindel näojoonetüüp, mis näeb kuidagi loomulikult väga ilus ja värske välja ka vanemas eas. Nooremast siis rääkimata (:
Tänane päev möödus Uues Muuseumis, mis avati suure meediakära saatel üleeile. Väljapanekuks kõige esimesed esemed üldse (mingi irooniline nimemäng?), a.la kiviajast, jääajast ja edasi. Väga põnev, ent Pergamonile jääb alla. Mis jääb aga alla ka kõige halvematele eelarvamustele, on too kohalik valgusfestival. Ürituse ivaks on 50 ehitist, peamiselt kõige tavalisemat turistilõksu, mis on eri tooni valgustusega ära märgistatud. Ja see ongi… Kõik. Võibolla olen mina jobu ega saa millesti aru. Dunno, kuid selle võtsingi nüüd eesmärgiks järgnevate päevade jooksul välja selgitada.
Berliin!
Blogile võiks uue elu sisse puhuda ning laupäeva öösel kell 4.30 Tallinna lennujaama terminal tundub just see õige aeg ja koht olema.
Huvitav, terve suve ei saanud liikuma. Ning kohe kui kool peale hakkas, pole enam mahti olnud kodus istuda.
Berliinis algab homme kirjade järgi suur ja vägev valgusfestival, seoses sellega saab toimuma ka workshop, kuhu suundun. Teemaks "valguse kasutamine linna sõbralikumaks disainimisel". Näis, mis juhtub.
Öösel on, muide, odavat taktsot võimatu leida. Aga kui kord peale saad, on mõnus rallielamus kindlustatud.
Kirjutada küll ei oska mitte enam.
Work in progress
Päris armas on lapsepõvekorterisse tagasi elama tulla. Samamoodi aga ju edasi lasta ei saa, seega tuleb väike home improvement ette võtta. Pole siin aega filmideks ega reisudeks.
Huvitav, kuidas seda asja eesti keeles peaks kutsuma? Remont viitab pigem vana asja parandamisele?
Folk a.la 2009
Folgid lähevad aina paremaks iga aastaga, onju?
Seekord sai vähe olla - tööasjad kaelas ja kohale jõudsime alles reede õhtul - ent seda rutem tuli asuda kõigile teistele järgi jõudma. Ja mitte selles vales mõttes.
Folke, nagu Eestisidki, tundub olema kaks. Esimeseks see jõukas keskklass, kes igasugustest MASUdest hoolimata jõuab sooritada vägevaid publikurekordeid. Ja teiseks kõigi muidumeeste klass, kes muusikat vahvalt künkalt kuulab ning lossimägedel oma pillimeestega samavahvalt oma pidu, oma eesti folki teeb. Ja siis on muidugi too kolmas kontingent, keda ei huvita niiväga folk kuivõrd pigem 0,5-ne maasika Fizz.
Mitte, et need viimased nüüd täiesti soovimatud külalised oleks. Neid on ka vaja, sest vaikselt kaasneb koos eaga üleminek esimese kasti suunas. Kadudega muidugi, ent siiski toimib - mina siin elavaks näiteks - ja nii jääbki mingitmoodi kultuur elama.
Niisiis pidi reedel õhtul kohe asuma folki tegema. Petter Berndaleni konsa pilet oli raha väärt - 40 minutiline trummisoolo rootsi rahvusmuusika ainetel oli ideaalne sissejuhatus. Seejärel väike vihmatants ning maandusime regilaulutipiis, kus sai varajase hommikuni seto keelt harjutada, südamerütme mängida ning kurguhäält koristada.
Selles on oma maagiline võlu - päike kõrgub peakohal, igast kaarest kostub pillimängu, kõht on grill-liha (seekord oli sibul nähtavasti ausees) täis, kõrval pudel odavat kodumaist veini - lebotada niisama värskel murul lossimägedes. See on nii mõnus, et ei pane tähelegi, kui päev õhtule jõuab. Õnneks algab siis elu.
Seekord võtsime kampa kahe teise trummari ja kahe tuletantsijaga (!). Hetk hiljem oli meid juba 2x rohkem ning mängisime Laidoneri kõrval maha vägeva show. SEE oli Elamus! Regiaulupesast ei pääsenudki seekordki ning päikesetõusu ajaks võtsime kohad sisse järvekaldal, kus tuli viimaks teostada ammune plaan öine ujumine korraldada. Et vees oli soojem kui väljas, leidsimegi end varsti esimeste valgusvihtude all auravas veekogus... Regilaulu joristamas.
Kui kunagi autobiograafilise filmi ette võtan, saab siit ühe vägeva visuaal-emotsionaalse kaadri.
Seekord sai vähe olla - tööasjad kaelas ja kohale jõudsime alles reede õhtul - ent seda rutem tuli asuda kõigile teistele järgi jõudma. Ja mitte selles vales mõttes.
Folke, nagu Eestisidki, tundub olema kaks. Esimeseks see jõukas keskklass, kes igasugustest MASUdest hoolimata jõuab sooritada vägevaid publikurekordeid. Ja teiseks kõigi muidumeeste klass, kes muusikat vahvalt künkalt kuulab ning lossimägedel oma pillimeestega samavahvalt oma pidu, oma eesti folki teeb. Ja siis on muidugi too kolmas kontingent, keda ei huvita niiväga folk kuivõrd pigem 0,5-ne maasika Fizz.
Mitte, et need viimased nüüd täiesti soovimatud külalised oleks. Neid on ka vaja, sest vaikselt kaasneb koos eaga üleminek esimese kasti suunas. Kadudega muidugi, ent siiski toimib - mina siin elavaks näiteks - ja nii jääbki mingitmoodi kultuur elama.
Niisiis pidi reedel õhtul kohe asuma folki tegema. Petter Berndaleni konsa pilet oli raha väärt - 40 minutiline trummisoolo rootsi rahvusmuusika ainetel oli ideaalne sissejuhatus. Seejärel väike vihmatants ning maandusime regilaulutipiis, kus sai varajase hommikuni seto keelt harjutada, südamerütme mängida ning kurguhäält koristada.
Selles on oma maagiline võlu - päike kõrgub peakohal, igast kaarest kostub pillimängu, kõht on grill-liha (seekord oli sibul nähtavasti ausees) täis, kõrval pudel odavat kodumaist veini - lebotada niisama värskel murul lossimägedes. See on nii mõnus, et ei pane tähelegi, kui päev õhtule jõuab. Õnneks algab siis elu.
Seekord võtsime kampa kahe teise trummari ja kahe tuletantsijaga (!). Hetk hiljem oli meid juba 2x rohkem ning mängisime Laidoneri kõrval maha vägeva show. SEE oli Elamus! Regiaulupesast ei pääsenudki seekordki ning päikesetõusu ajaks võtsime kohad sisse järvekaldal, kus tuli viimaks teostada ammune plaan öine ujumine korraldada. Et vees oli soojem kui väljas, leidsimegi end varsti esimeste valgusvihtude all auravas veekogus... Regilaulu joristamas.
Kui kunagi autobiograafilise filmi ette võtan, saab siit ühe vägeva visuaal-emotsionaalse kaadri.